Meri ja Orav

teine1Eesti populaarseima nüüdiskirjaniku Andrus Kivirähki “Meri ja Orav” on varemgi teatrilaval olnud Vanalinnastuudios ja Vana Baskini Teatris, aga paljudel on see kindlasti veel nägemata.

Osades: Egon Nutter ja Andrus Vaarik

„Ivan Orava mälestustes“ ilmunud näidendile on uut teksti juurde lisatud, mille Kivirähk kirjutas Eesti Raadio 80. juubeliks. Meie koomikute koorekihti kuuluvad Egon Nuter ja Andrus Vaarik on igatahes seda väärt, et neid ikka ja jälle nautida. Seda enam, et kehastatavad kujud on aastatega perfektseks lihvitud, kuid alati ka improviseeritakse, mis muudab iga etenduse kordumatuks.

Nagu pealkirigi ütleb, mängivad näitlejad legendaarseid tegelasi, kes sedapuhku kirjutuslauda pööningult alla veavad. See füüsiline töö käib aga korüfeedele ilmselt üle jõu ja nii nad sisustavadki aega kehakinnitamisega, väikse napsiga ja vaimuka vestlusega, mida võimaldab Kivirähki sädelev dialoog.

Orav sündis Kivirähki järgi 1908. aasta 1. septembril ja suri 2009. aasta 19. juunil õlle ja viina koospruukimise tõttu tekkinud haiguse tõttu, ning on maetud Tallinnasse Vabaduse väljakule. Tema mälestuseks rajati sinna kõrge klaasist rist. Elukutselt oli ta sepp. Oma mälestustes meenutas ta nii sõjaeelse Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude okupatsiooni aega, tehes kõike läbi pseudoajaloolise absurdihuumori. Orav on jäänud alati tõsimeelseks Eesti patrioodiks, võidelnud Nõukogude võimu ja selle sabarakkudega ning teda kartnud kogu EKP Poliitbüroo eesotsas Johannes Käbiniga. Orava memuaarid lõpevad aastaga 1993, kuid puhuti on tema tegelaskuju esile astunud ka hiljem, jätkuvalt eriti Eesti Päevalehe artiklites.